5. september 2013 Sirp Autor: Annika Koppel
Olgu riigikord milline tahes, eestlaste silmad säravad laulupeol ikka ühtmoodi.
Dokumentaalfilm „Üheshingamine”(Allfilm, Sky Films, Northen Light Productions, 2013, 55 min), režissöör Maureen Castle Tusty, produtsendid Piret Tibbo-Hudgins, James Tusty ja Bestor Cram. Linastub kinos Artis.
Filmi „Laulev revolutsioon” autorid James Tusty ja Maureen Castle Tusty uurivad laulvaid eestlasi edasi oma uues filmis „Üheshingamine”. Eestlasi ja laulupidu peegeldatakse seekord California Piedmonti noortekoori toel, keda Aarne Saluveer kutsus 2009. aasta juubelilaulupeole laulma koos 25 000 eestlasega. Tore on vaadata neid eestikeelseid sõnu õppimas ning nende dirigenti laulukaart tahvlile joonistamas ja näitamas, kui suure (tillukese) hulga nende koor oma 39 lauljaga seal moodustab. Ameerika noored on sümpaatsed, nende silmad säravad, nad tahavad eesti laule õppida ja suurel peol osaleda. Nad võtavad seda kui elu võimalust. Noori sütitab kahe dirigendi ja sõbra, ameeriklase Bob Geary ja eestlase Aarne Saluveere energia ja elukogemus.
Dokumentaalfilm annab ühe Ameerika noortekoori Eestisse laulupeole tuleku loo taustal ülevaate laulupidude ja ühtlasi Eesti ajaloost. See algab laulupeo tule toomise ja rongkäiguga. Kaadritagune hääl ütleb, et kümne aasta jooksul kaks korda vajame meie, eestlased, oma individualismile lunastust. Ja et see, mida meie esivanemad kuus põlve tagasi on alustanud, jätkub.
Filmi aines on väga täpselt ja üsna minimalistlikult doseeritud. Põhiloo telje moodustavad ameerika koor ja dirigent, kõrvalliinid avavad laulupeo kui kultuurinähtuse ja rahvuse identiteedi kandja tausta. Teemalõike sulatavad kokku intervjuud, millest on välja korjatud vaid üksikud tabavamad laused. Näiteks: „See pole mitte su hääl, mis laulab, vaid hing” (Aarne Saluveer). „Laulupeod on eestlaste meeleavaldused olnud algusest peale. Laul – see on eestlaste religioon. See ongi nende usk” (Rein Veidemann). „Rääkivad pead” ei domineeri, vaid vilksatavad kaadris just õigel hetkel.
Muusikalist tervikut seob õnnestunult „Ringmängulaul”, viis, mis ikka ja jälle üles võetakse ning meelde jääb. Taustal esitatakse mõjusate fotode ja kroonikakaadrite abil ka Eesti olulisemad ajaloosündmused, faktid hüppavad paika nagu piljardipallid aukudesse, sealhulgas laulpeo ajaloo pidepunktid. „Mu isamaa” spontaanne laulmine 1960. aasta laulupeol näidatakse ära dokumentaalkaadritega. Vaikne visa vastupanu ja ridade vahelt lugemine saavad lahti räägitud, laulupeol osalemise ülev kogemus empaatiaga dokumenteeritud.
Noored ameeriklased lahkuvad laulupeolt veelgi suuremate muljetega, kui nad oskasid oodata. Üheshingamise kogemus ületas kõik lootused. Üheshingamise tunne tabas neid koguni sellisel määral, et üks kooris laulnud poistest ütles: „See mõjus nii, et tundsin ennast eestlasena, kuigi ma seda pole”.
Kui kõrvutada 2009. aasta juubelilaulupeo filmi „Üheshingamine” ja 1969. aasta juubelilaulupidu kujutavat Jüri Müüri „Leelot”, siis on eesti inimesed laulupeol üsna samasugused. Ehkki „Leelo” pildis vilksatavad (küll minimaalselt) kommunismi ikoonid ja nõukogude atribuutika, särab inimeste silmades samasugune ülev tunne ja ei laula ainult nende suu, vaid hing. Inimesi on jäädvustanud „Leelo” vahest isegi värvikamalt. Kui siia ritta lisada veel Andres Söödi „Dirigendid” 1975. aasta üldlaulupeolt, mille peategelaseks pidude liikumisjuht Fred Raudberg, siis saab laulupidudest läbi viimase 50 aasta üsna ülevaatliku filmipildi. Tuleb nõustuda Aarne Saluveerega, kes ütleb, et laulupidu on kõrgeim võim riigis, apoliitiline viis hoida oma idee elavana. Hoida eestlust elavana, olla vaba rahvas. Nagu ütleb helilooja Veljo Tormis, ükski võim ei suutnud seda tahet maha suruda.
Dokumentaalfilm „Üheshingamine” viib aga laulupeo kui nähtuse ülemaailmsele pinnale ja ütleb, et ka ameeriklased või mis tahes teisest rahvusest inimesed võivad koos eestlastega laulda ja kooslaulmisest võimsa emotsiooni saada. Kooslaulmise ja vabaduse idee on universaalne ja hingelähedane kõigile, lihtsalt eestlastel on õnnestunud ennast ka vabaks laulda ja see on midagi, millest maailm vaimustub.
James Tusty ja Maureen Castle Tusty eelmine film „Laulev revolutsioon” kogus Eesti kinodes rekordiliselt 19 000 vaatajat ning linastus 140 linna kinodes üle Põhja-Ameerika. Filmist kirjutati ja kõneldi kümnetes USA ajalehtedes, ajakirjades, raadios, televisioonis ja internetimeedias.
Pole teada, kas ka „Üheshingamisele” selline edu osaks langeb, aga tore oleks küll. See on vägagi professionaalselt teostatud ajaloofilm, kus üldine seguneb isiklikuga ja rahvuslik globaalsega. Siin on paras ports fakte ja ajalugu, mida tasakaalustavad emotsioonid ja suhted. Ja üle kõige kõlab muidugi laul nagu ühes õiges laulupeofilmis peabki. See film on kindlasti väga hea ja hariv koolides näitamiseks. Kui teil on välismaal sõber, kellele tahate meie laulupeo traditsioonist jutustada, siis paremat filmi selleks on raske soovitada. Kuid võite filmi kinkida ka oma eestlasest sõbrale, sest meile meeldib näha, kuidas me teistele paistame. Ja siit on selgelt näha, et koos lauldes oleme vaimustavad.