5. september 2008. SIRP (www.sirp.ee). Autor: Heili Vaus-Tamm.
On sündinud tähelepanuväärne teos, mis jääb südamesse helisema.
Ajal, kui koolidirektori võtab esimese klassi lapsi vastu sõnumiga naaberriigi sõjast ja Eesti majanduskriisist, toob Tõnis Mägi oma koolioratooriumiga „Tarkus” sõnumi loomisest, selle võimalikkusest ja selle vajalikkusest. Võib-olla ongi just see ainus, mis võib aidata – kui mitte sõja, siis vähemalt vaimse ja materiaalse kriisi vastu. Üldise objektiivse masenduse ning rahvusliku omapärana negatiivse tagasihoidlikkuse taustal vägagi üllatav, aga kas ka põhjendamatult ja naiivselt positiivne sõnum.
Igatahes on neidudekoori helge „Sa loo, sa loo, sa loo…” oma tõusva käiguga ja Tõnis Mäe vastupidise suunaga vahelehüüded „Suur maalritöö…” ja veidi aja pärast „Sind ootab ees…” sellise laengu ning võimsusega, et jääb tõesti kummitama. Sellele on nii raske analoogiat leida eesti tõsises kui ka levimuusikas.
Sellise paari ülimalt õnnestunud hetke tõttu võib öelda, et on sündinud teos, mis jääb südamesse helisema! Võib-olla mitte just tervikuna, kuid eraldi lauludena päris kindlasti.
Sama koolidirektori kõnega haakub ka teose algus, gongide kõrvulukustav kõmin kui apokalüptilise maailmalõpu meeleolu, sekka metalse vihinaga lõikuvad marimbafoni poogendamise helid. Ja Mäe sünge hääl piibli Koguja raamatust teatamas: „Tühisuse tühisus…” Ning edasi – kui mõttetu kõik tundub, mis meie ümber toimub, kui väike ja võimetu on inimene. Elektrooniline heliruum on ängistav, tühi ning kõle.
Just muusika ja teksti koosmõjult on selles teoses andekaid, et mitte öelda lausa geniaalseid leide. Me võime muidugi arvata, et geenius on ju ikka keegi kaugemalt, ja mõistagi hoopis muust rahvusest kui meie tagasihoidlik eestlane. Ning võib-olla oleks ka mõnevõrra kindlam, kui ta oleks juba surnud?!
Tõnis Mäe oratoorium „Tarkus” mõjub esmapilgul laulude reana, mida seovad üleminekud ning ka mõningad instrumentaalsed osad. Süvenemisel hakkab aga pilk nägema teksti-muusika ühistasandi läbikomponeeritud liine. Ja selles ongi minu arvates kõnealuse suurteose põhiline väärtus.
Tehnitsistlikust külmtühjast maailmast jõutakse noore ja vana mehe vaidluste-argumenteerimiste juurde. Mürisevate häältega mehed Mägi ja Chalice esitavad publiku ees oma maailmavaate. Üks teose tipphetki on minu meelest noore mehe (Chalice) esitatud saavutuste loetelu ja vana mehe (Tõnis Mäe) oponeerimine sellele. Dalai-laama on selle teksti autor: „Meil on rohkem ravimeid,” ütleb Chalice. „Kuid meil on ka rohkem haigeid,” väidab Mägi õigustatult vastu. „Me valmistame uusi arvuteid, et koguda ja hoida informatsiooni,” ei anna Chalice alla. „Kuid millal viimati kokku saime… aega jääb aina vähemaks,” on Tõnis Mäel siiski oma arvamus.
Tavaliselt sai laulude vahel imetleda ansambli otsinguid uude nišši sisenemisel. Väga kujundlik oli üks süntesaatori (Taavi Kerikmäe) uitamine, mis äkki ühel helil pidama jäi, ning hetkega liitus sellele kogu ansambli kõla, nagu oleks puhkenud kaunis õis. Pärast meeste pahurat duetti jääb instrumentaarium aga nõutult vait, kõrv aga huviga ootama, mis nüüd siis toimuma hakkab… Ja kohe ongi oodatu juba käes, laulma hakkab veidi väreleva intonatsiooniga lapsehääl (Liidia Mägi): „Ma joonistan taeva ja väikese maja… ja rohkem ju palju polegi vaja… maailm on ilus ja lõpmata”.
Ülimalt loomulik ja lihtne (kus ma seda küll kuulnud olen!) saade on siin kitarrilt (Robert Jürjendal) ja see on omakorda värvitud süntesaatoriga. Ning Tõnis Mägi läheb siit edasi avastusega, et lapselik või jumalik loovus on see, mis meis puudu on.
Tõsiselt karuste meeshäälte ja ansambli elektrooniliselt võimendatud undamise järel saab kõlalise ülekaalu heledahäälne ETV Tütarlastekoor Aarne Saluveere dirigeerimisel ning hõre akustiline saatefaktuur. Ning kõlab Ellen Niidu lasteraamatu „Suur maalritöö” lõpuridade parafraseering: „Suur maalritöö, meid ootab ees… sa loo, sa loo, sa loo!” Ja jälle kõmisevad gongid – millegi lõpp on ju ühtaegu ka millegi algus. Jaani kiriku täis rahvast tõuseb aplodeerides püsti.