20. august 2009. SIRP (www.sirp.ee). Autor: Alo Põldmäe.
„Leigo järvemuusikal” on meie muusikamaastikul ammu kindel koht. Olin sellest palju kuulnud, nüüd õnnestus seal, nimelt festivali teisel, nn klassikapäeval 15. augustil ka ära käia. Üllatusi jätkus, õnneks ikka plusspoolelt. Üllatas ka publiku heatujulisus, suhtlemisvalmidus ja soodne eelhäälestus. Publik tuli muusikapidustusele.Nii soodsat kokkulepet ilmataadi ja ühe vabaõhuürituse tegelaste vahel, nagu oli „Leigo Järvemuusika” klassikapäeval, naljalt ei kohta. Piisavalt päikest, mõõdukas tuul ja pilvitus, rünkpilvede fantastilised kujundid ja nende peegeldus järvevees, Otepää kuppelmaastiku vormiilu – seegi häälestas saabujad millegi olulise ootele. Inimesed tulidki juba varem, et tutvuda maastikuga, kus kuue tunni jooksul nägi-kuulis kuut kontserti ja atraktsiooni. Suur kummardus Tõnu Tammele, „Järvemuusika” peaperemehele nii kunstilises kui tehnilises osas. Tema järjekindlus ja tahe, heas mõttes fanaatiline tegevus oma nägemuse elluviimisel väärib imetlust! Kontsertide osa korraldust juhtis tema tütar Tiiu Tamm. Millist logistikat on vaja, et õigeaegselt toimiksid kontsertidega ajastatud sadakond suurt ja väikest lõket, vigursõidud jahtidel, lõputud küünlaread järvedel, lahingukanonaadid, pimedusse lendavad valgust kiirgavad õhupallid! Kusagilt ei loe nende atraktsioonide stsenaariumi kokkupanijaist, kuid kõik toimis nagu suures vabaõhuteatris.
Maitsekalt mõjusid järvede veele püstitatud kontserdilavad. Publikut tuli kohale 3000 inimese ringis. Palju oli välismaalasi, eriti Lätist ja Soomest. Staažikad „Järvemuusika” külastajad võis ära tunda nende olekust ja varustusest – tekid, magamiskotid, seljakotid – ja valmisolekust võtta muusika vastu Ilmataadi iga üllatuse korral.
Neeme Järvi suveakadeemia jõudis Leigole
Klassikapäeva avalöögiks oli Neeme Järvi rahvusvahelise noorte dirigentide suveakadeemia lõppkontsert. Seni Pärnus toimunud akadeemia tegutses seekord 9. – 16. augustini Leigol. Tõnu Tamm oli ammu unistanud Neeme Järvi kaasamisest, aga teades Järvi skepsist vabaõhukontsertide suhtes, ei söandanud mõtet välja käia. Agu Kull oli see mees, kes tuli ideega korraldada kontsert „Järvid Leigol”. Kui see 2008. aastal teostus, siis tuli Järvi mõttele tuua siia ka suveakadeemia.
Neeme Järvi: „Palju tänu Tõnu Tammele, et suveakadeemiale toreda koha leidsime. Loodus on siin ilus ja hästi muusikale ümber kujundatud. Muusika ja loodus on ikka käsikäes käinud. Kursuslastel oli tihe töö kella 9-st 9-ni. Kõva koormuse sai ka kursuste raames Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester. Looduses musitseerimisel on takistuseks tuul ja vihm. Saime selle koha pealt hea kogemuse. Nii muretsesime poest 150 pesulõksu, et noodid järve ei lendaks. Tänavu oli kokku 12 dirigenti Euroopast, Aasiast ja Ameerikast. Lõppkontserdil näitame, mida oleme siin saavutanud.”
Kuus suveakadeemia osalist – Atvars Lakstigala (Läti), Aigars Meri (Läti/Eesti), Hans Petter Mæhle (Norra), Yuri Kishimoto (Jaapan), Jean Philippe Dambreville (Prantsusmaa) ja Mikk Murdvee (Eesti) – juhatasid Leigol Griegi, Mozarti ja J. S. Bachi loominguga kava. Bachi Brandenburgi kontserdis nr 5 olid kõik kolm solisti Järvid: Neeme tütar Maarika (flööt) ning Neeme venna Vallo poja Teet Järvi lapsed Miina (viiul) ja Mihkel Järvi (klaver). Lennukas ja väga noortepärane kava noortelt dirigentidelt! Kontserdi lõpp oli pidulik: Neeme Järvi andis dirigentidele üle suveakadeemia tunnistuse ja juhatas neile õnnitlusena mõeldud orkestripala.
Väike laul = suur fantaasia
Sellise võrdluse võiks tuua Sven Kullerkupu variatsioonidele Gustav Ernesaksa lastelaulule „Rongisõit” – „Järvemuusika” teisele plokile, mille esitasid Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester, ETV tütarlastekoor (dir Aarne Saluveer) ja klaveril Mihkel Poll, dirigeeris Mikk Murdvee. Autor osales süntesaatoril. Kullerkuppu kui avalikust tähelepanust kõrvale jäänud muusikut tutvustas Ain Mäeots, nimetades tema „Rongisõidu” variatsioone geniaalseks. Viimase üle võib vaielda, aga see, mis järgnes, oli peadpööritav ja lubas imetleda autori fantaasiarikkust, kuidas ta tuntud lastelaulu pisimotiividest pigistas välja klassikalisi, romantilisi, modernseid, kantri, jazzi ja slapstick-comedy-laadseid helimaalinguid. Noor pianist Mihkel Poll oli igati tasemel ja lülitus mängleva kergusega ühest muusikastiilist teise.
Annely Peebo – alati vormis
Kahe instrumentaalmuusika paneeli järel köitis meeli Annely Peebo 50minutine kontsert. Publik oli meie tipplauljatari esinemisest vaimustuses. Peebo piirdus siiski vaid ühe lisapalaga, sest ees seisis ülesastumine Beethoveni Üheksandas. Tema igati tundliku ja tähelepaneliku klaveripartnerina esines mees Viinist, Hardmuth Hudecek. Kõlasid klassikalised ooperi- ja operetiaariad (Bizet, Mozart, J. Strauss) ja terve plokk Annely Peebo lemmiklaulja Barbra Streisandi repertuaarist. Peebo võluvalt särav esinemine läks hinge. Videvikuliselt romantilist meeleolu aitasid luua järve teisel kaldal süüdatud suitsulõkked.
Ood rõõmule – tulemöllus
Ludwig van Beethoveni 9. sümfoonia kannab tänapäevalgi olulist sõnumit; siit pärineb ju ühinenud Euroopa hümn; „Oodi rõõmule” peateema. Beethoveni idealistlik unistus inimkonna vendlusest on selle näol kas või osaliseltki täitunud. Juba 1793. aastast tuli Beethovenil mõte kasutada Friedrich Schilleri 1785. aastal loodud oodi „Rõõmule”. Kaua otsis ta hümnile sobivat kohta kroonimaks väärikalt üllaid ideaale, aga sai selle unistuse alles elu lõpul 9. sümfoonias suurejooneliselt teostada. Leigol oli 9. sümfoonia esituskoht suurel järvel, kus teose ettekannet saatsid loojuv päike, ümber järve lõõmavad lõkked, järvepinnal vilkuvad küünalde read, mille vahel tegi hiirvaikselt vigursõitu kümmekond purjekat. Teose esitasid laiendatud Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester, Revalia Kammermeeskoor (dir Hirvo Surva), TÜ Akadeemiline Naiskoor (dir Triin Koch), ETV tütarlastekoor, solistid Annely Peebo, Aile Asszonyi, Atlan Karp ja Oliver Kuusik. Juhatas Neeme Järvi. Kahtlemata oli Beethoveni 9. sümfoonia esitus sellises väga erilises ümbruses suursündmus. Selleks andsid esinejad oma parima. Üks isiklik tähelepanek orkestriheli võimendamise osas: just suure järve suure orkestri kõla peaks valjuhääldeist kõlama kompaktsemalt ja mahedamalt, mitte nii teravalt.
Mobiilisümfoonia „Leviala”
See plokk pakkus midagi väga spetsiifilist ja ühtlasi kaasaegset. Idee on põnev ja muljegi vastav. Nimetaksin seda teost helilis-vaatemänguliseks atraktsiooniks. Teose autorid Eve Arpo, Riin Rõõs ja Timo Toots lasksid Aqrise eriprogrammi abil ühendada mitmesaja mobiiltelefoni kutsungid. Telefonid paigutati laiali Leigo väikese järve ümbruse maastikku. Helistamisel tekkisid helinaist ja telefonide valgustusest heli- ja valgusmustrid – omapärane heli ja valguse ruum, milletaolist pole varem näinudkuulnud.
Finaaliks „Wellingtoni võit”
Beethoveni aktiivseim loomeperiood langes ajalooliselt murdelisse ajajärku. Tema revolutsiooniline mässumeelsus ja vabadussõdade vaimustus leidis kajastamist mitmes teoses. Ta pühendas „Eroica” algselt Napoleonile, keda pidas rahvaste rõhujate ikkest vabastajaks, aga kui Napoleon end keisriks kuulutas, kriipsutas raevunud Beethoven 3. sümfoonia käsikirjalt pühenduse. Aastal 1813 oli Beethovenil jälle tegemist Napoleoniga, seekord kui Wellingtoni lahingu kaotajaga. Beethoven tähistas liitlaste edu sümfooniaga „Wellingtoni võit” op. 91. Teost on nimetatud ka sümfooniliseks kompositsiooniks. Kummaline, kuid selle küllaltki illustratiivse teosega kogus Beethoven eluajal rohkem kuulsust kui kogu oma varasema loominguga kokku. Leigo festivali „Wellingtoni” taustaks oligi võimas illustratsioon: lahingumöllu, lõkketulede ja kahurikärgatusi imiteerivate helide meri. Sellisel kujul õigustas teos end täielikult. Mäenõlvadele joonistusid spiraalitaolised tulejooned, põlevate tõrvikute liikumine tekitas illusiooni pealetungivatest vägedest ja ümber järve süüdatud kõrged lõkked justkui põlevatest sõjalaevadest. Ja siis, kui tulemöll oli saavutamas kulminatsiooni, hakkasid vilkuma mitmevärvilised helgiheitjad ja „Wellingtoni võidu” muusikale järgnes uuesti 9. sümfoonia IV osa – võidujoovastus läks sujuvalt üle Suure Rõõmu joovastuseks. Võimsat heli- ja tulemehhanismi hoidis vapralt vaos maestro Neeme Järvi, kelle initsiatiivil teos kavva võetigi.